Moeillustratsioone näeb viimasel ajal üha sagedamini. Lisaks moeajakirjade lehekülgedele on stiilsed joonistused ilmunud parfüümi- ja kreemipakenditele ning rõivapoodide vaateakendele, reklaamidest rääkimata. Kas tegemist on kunsti- või reklaamikeelega?
Tarbekunsti- ja disainimuuseumis saab septembri lõpuni imetleda näitust “Uus Põhjamaade moeillustratsioon II”, mis annab selle žanri tänapäevastest suundadest põhjaliku ülevaate. Justkui moejoonistuse kasvava populaarsuse kinnituseks on seekordne väljapanek kordades mahukam ja esinduslikum kui tema paari aasta tagune eelkäija Rotermanni keskuses. (Fotol: Anu Samarüütel rääkimas oma töödest moeillustratsioonide näitusel.)
Pärast näituse külastamist seisin silmitsi sõprade küsimustega, et mis see moeillustratsioon õieti on ja milline on tema seos moega?
Moejoonistuste seos moega on ajas muutunud ning see võib olla mitmetine:
- sajandi esimeses pooles täitsid moejoonised rolli, mille hiljem on üle võtnud fotograafia – nende kaudu anti edasi hetkel moes olevaid trende. Ajakirja Siluett täitsid moejoonised sel eesmärgil kuni 1990ndate alguseni.
- Moejoonistused, nagu teisedki kunstiliigid, peegeldavad ajastu stiilisuundumusi. Need illustratsioonid saavad pigem inspiratsiooni sellest, mis moes valitseb. Harvem tuleb ette vastupidist – et moejoonistus on aluseks valmivale rõivaesemele või kollektsioonile. Seda võiks juhtuda mõne suure moekunstniku, näiteks Karl Lagerfeldi visandi puhul.
- Viimastel aastatel on moeillustratsioon taas fookusesse tõusnud tõenäoliselt seetõttu, et lasta inimestel foto ja arvutitöötluse võimaluste vaimustusest puhata. Joonistus kannab endas kunsti ja eksklusiivsuse hõngu ning annab tänapäevast esteetikat edasi oma erilisel viisil.
Lanvini moejoonis õhtukleidist, 1925.
Stina Perssoni kollaaži vormis moeillustratsiooni sketš disainimuuseumi lisaväljapanekult.
Jarno Kettuneni joonistus DVFi kevad-suvi 2015 kollektsiooni esitluselt.
Näituselt saab aimu, et moeillustratsioonil võib olla väga mitu palet. See võib olla fotolik – näiteks on Jarno Kettunen tuntud selle poolest, et suudab lummavalt tabada hetke ning ta joonistab suurtel moe-šõudel üles modelle. Moeillustratsioon võib olla nii detailne kui ka kujundlik, nii irooniline kui ka erootiline, samuti geomeetriline, graafiline ja veel muudki. Kimbatust moeillustratsiooni täpsel defineerimisel väljendab näituse kuraator Toomas Volkmann järgnevalt: “Moeillustratsioonide olemus on vastuoluline ja mitmetahuline, jäädes samas alati seotuks tootereklaami, müügi ja kunstiga ning samal ajal kõigi nende vahele.”
Moeillustratsiooni olemuse mõistmiseks võib olla abi ühest näitest selle kohta, mis moeillustratsioon ei ole. Nimelt ilmusid hiljuti meedia- ja tänavapilti Anu Samarüütli joonistustega LHV reklaamid, mis tekitasid ühes näitust külastanud tuttavas küsimuse: kas tegemist on moeillustratsiooniga või mitte? Kui Anu Samarüütel põhjamaade moeillustratsioonide näitusel ringkäiku juhtis, avanes võimalus seda temalt endalt küsida. Ta vastas, et LHV jaoks tehtud pilte võib nimetada klassikaliseks või elustiilijoonistuseks. “Moeillustratsioonis on ikka vihje riietusele või soengule või mingile aksessuaarile,” selgitas näitusel oma töödega esindatud moedisainer.
Milline seos on moejoonistustel ja siidrättidel, sellest tuleb eraldi postitus mõne aja pärast.
Anu Samarüütli elustiilijoonistus LHV panga reklaamil, 2015.
Oscar de la Renta lõhna Live in Love reklaam (2011), mida kaunistab David Downtoni moeillustratsioon.
Joonistuse kasutamisega soovis de la Renta eristuda teistest lõhnareklaamidest, mis tema meelest on omavahel liiga sarnased.
Eesti looduskosmeetikabrändi Domina Elegans kehakreem, mille pakend valmis koostöös Oksana Tanditiga.
Tema moejoonisega D’Difference’i erisarja müüakse piiratud koguses.
Fotod: www.vogue.co.uk/suzy-menkes; www.jarnok.com; www.wgsn.com; catwalk.delfi.ee